Valeria Kiisk: see pole võlakirjade emiteerimise buum, vaid kõigest teekonna algus

Võlakirjad ei ole Baltikumis uus nähtus, kuid jaeinvestori portfellidesse jõudsid need alles viimastel aastatel. Huvitaval kombel oli kuus aastat tagasi Eestis emiteeritud võlakirjade kogumaht ligikaudu sama suur kui täna – umbes 0,6 miljardit eurot.

Aga siit tuleb ka kõige suurem erinevus – toonases mahus domineerisid suunatud (ja tegelikult ka mahukamad) emissioonid. Mis tähendab, et neid pakuti valitud seltskkonnale ja võlakiri kui selline oli paljude jaoks kättesaamatu.

Euroopa võlakirjaturg tervikuna on jõudsalt laienemas. Islandil on võlakirjadega kauplemine võrreldav aktsiaturu aktiivsusega, Taanis domineerivad pankade finantseerimisega seotud instrumendid ning Rootsi on kiiresti kujunemas Euroopa üheks emissioonikeskuseks. Euroopa Liidu strateegiad pankadest sõltuvuse vähendamiseks toetavad suunda, kus ettevõtted kaasavad kapitali üha enam kapitaliturgudelt, mitte ainult pangalaenude kaudu.

Kõige märkimisväärsem kasv toimub just korporatiivvõlakirjades. Nasdaq Euroopa turul (Põhjamaad + Baltikum) on börsil noteeritud ettevõttevõlakirjade maht viie aastaga kasvanud ligikaudu 80%. Valitsussektori võlakirjad on suurenenud 30% ning finantsasutuste omad 35%. Ja oluline nüanss: tegemist on ainult börsil noteeritud instrumentidega. Börsivälised emissioonid, mis jätkuvalt moodustavad arvestatava osa tegelikust turust, siia statistikasse ei jõua.

Sellise kasvutempo kõrval paistab Baltikumi olukord eriti tagasihoidlik. Euroopa ettevõtetele kättesaadavatest võlainstrumentidest moodustavad võlakirjad 11,6%, Eestis kõigest 4,5% pangalaenudest. Kui lisada siia veel eralaenud, millest puudub statistika, jääb Eesti võlakirjaturg sisuliselt marginaalseks.